"tulematut" - 1 õppematerjal

Viivi luik referaat

Neil ei ole südant, pole elulugu." Iga talv ja kevad on äkiliselt ootamatu oma näiliselt rutiinses tulekus, meenutavad meile Viivi Luige luuletused. Kevadesse astudes pagetakse talvehämust ning hingematvast rusutusest, kuid igale uuele puhkemisele vastu minnes teame, et midagi on jälle lõplikult kadunud, kättesaamatuks muutunud, möödunud. Ajatuksumise ja tuleviku olemasolu on samas pidevalt küsitav, kas me äkki ei seisa hoopis paigal, kas me ei otsi olematut, ei oota tulematut. Küllaltki tähendusrikas on kogu esimene luuletus, mis on üks vähestest suvelugudest, luuletus, mida enamik on kooliajal lugemikust näinud, ehk pähegi tuupinud. Midagi väga omast on selles angervaksa lõhnas ja hilissuvises mõttes, et SEE soojuseaeg on jälle igaveseks läbi, ehk tuleb järgmine, kuid kes seda nii kindlalt teab? "Luulekogu avaluuletus edastab Luige ühe põhisõnumi: Ja seda suve / ei tule enam, / ei tule enam / seda suve. (Lk 5.) Neisse klassikaks saanud ridadesse on