Ooperist 19. sajandil
arendatud juhtmotiivide süsteemile, mis on jaotatud isegi gruppidesse. Üksikute tegelaste dramaatiliste kokkupõrgete ajal põrkavad kokku ka
juhtmotiivid orkestris ja Wagner annab seal suurejoonelist sümfoonilist arendust. Lõpetatud aariad, duetid ja ansamblid on asendatud
monoloogide, dialoogide ja stseenidega, kusjuures suurejoonelisemad ja parimad stseenid on üksikute osade finaalid ja suured stseenid, kus
antakse nagu sümfooniline üldistus (Wotani tuleloitsimine ja Brünnhilde uinutamine "Walküüris", Brünnhilde äratamine ja armastusstseen
"Siegfriedis", Siegfriedi tapmine ja leinamarss "Jumalate hämarikus").
Wagneri ooperireformi üheks täiuslikumaks kehastuseks oli ka armastustemaatiline ooper "Tristan ja Isolde" (1859).
Draama algab siin saatusliku veaga, millest pole enam väljapääsu: mürk on vahetatud uimastusjoogiga. Tristani ja Isolde armastus on aga
süütegu ja seda võib lunastada ainult surm
annaabi.ee 
