Adara palus, et lohe viiks ta maale, kus on alati talv ja külm. Viimasel hetkel kuulis ta isa karjatus ja hakkas nutma. Ta pisarad põletasid lohe nahka. Taluni jõudes nägi ta kuidas kolm lohet ta isa kõrbend loomi söövad. Kohe kui loheratasanik teda märkas, hõikas ta teisi ja nad ronisid oma lohede selga ja asusid võitlusesse. Kaks tulelohet suutis jäälohe hävitada, kolmas, aga sai jäälohele pihta ja ta langes maha. Viimase karje ja hingetõmbega hävitas ta ka kolmanda tulelohe. Adera tormas perele appi ja nad põgenesid. Lohet polnud näha kuskil, aga kohas kus lohe oli lebanud, oli tekkinud väike tiik, mida enne seal polnud. Tegelased: Adara, onu Hal, isa Jhon, vend Geoff ja õde Teri. Adara oli eriline laps. Ta ei kartnud külma ja ta ei nutnud kunagi kui oli väike. Adara naeratas harva. Ta ema oli surnud kui ta sündis ja kõik väitsid, et talv oli teda juba enne sündi puudutanud
«Härrased,» ütles Athos, «ta on üksi poole ljöö kaugusel siit jõe suunas.» «Hästi,» ütles d'Artagnan, «juhi meid sinna.» Grimaud suundus ratsanikke juhtides üle põldude. Ligikaudu viiesaja sammu järel jõuti oja äärde, millest mindi üle koolmekohas. Välgu sähvatusel märgati Enguinghemi küla. «Kas see on seal, Grimaud?» küsis Athos. Grimaud raputas eitavalt pead. «Tasa!» nõudis Athos. Ja rühm jätkas oma teekonda. Sähvatas uus välk. Grimaud sirutas käe ja tulelohe sinakas valguses võis eraldada üksildast majakest jõe kaldal, saja sammu kaugusel ühest parvest. Üks aken oli valgustatud. «Oleme kohal!» ütles Athos. Sel hetkel tõusis kraavist üles mees, kes oli seal 650 lamanud -- see oli Mousqueton. Ta osutas sõrmega valgustatud aknale ja ütles: «Ta on seal.» «Ja Bazin?» küsis Athos. «Sel aial kui ma valvasin akent, valvas tema ust.» «Hästi,» tähendas Athos. «Te olete kõik ustavad teenrid.» 651
annaabi.ee 
