Faust- inimene, kes haletses ennast ja arvas, et pole oma õppimistest targemaks saanud. Tal puudus ka au ja toredus, maja ja oma maa. Ta tahtis ühendust võtta mõne imeväega nagu vaimuga, et poleks enam vaja teeselda oma tarkust. Ta leidis raamatust maavaimu märgi ning lausus seal juures olevad sõnad. Vaim ilmus, kuid varsti lahkus, kuna Faust tardus ta nägemisest ja ta arvas, et Faust ei mõista teda. Faust märkas ühel päeval puudlit, kel justkui helgiks taga hele tuleke, kuid Wagner selgitas Faustile, et see on tavaline koer. Mees otsustas siiski puudli endaga kaasa võtta. Hiljem ilmutas puudlist ennast välja Mefistofeles, kes lausus enda kohta: ,, Ma olen osa jõust, kes kõikjal tõstab pead ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head." Faust otsustas temaga lepingu sõlmida, et saaks Kuradit teenida. Tingimuseks oli, et ta ei tohtinud õnnelikuks saada. Ta nõustus sellega. Mefistofeles viis Fausti nõia juurde kes andis talle noorendavat eliksiiri.
Mõõdus aastaid ja Elisabeth ja prints elasid õnnelikult koos, neil oli 4 last ja suur majapidamine mida hoolitsesid teeniad. Justkui rutiin, istus Elisabeth ikka igal õhtul koos oma kallimaga rõduäärel ja vaatasid taeva. Merineitsi rääkis, et taevas olev kõige säravam ja kirevam valgus juhatas ta armastuseni. Ta pani neile nimeks Tähed. Merineitsi ei mõistnud mida see kül tähendab, aga temameelest oli see ilusa kõlaga. Aga sel samal õhtul see tuleke taevas kustus. Kas nüüd ongi see õnnelik lõpp ja prints ja merineitsi on leidnud oma õnne ja elavad nüüd lossis, mille nad nimetasid Tähekilluks. Kahjuks seda tähte taevas ei ole enam võimalik näha ning vahetevahel mõlgub merineitsil meeltes üks värss: Miks Sina peidus tähekene, Sindgi ju valvab kuukene,
kalameest ja et järgmine kord olevat neil hea saak. Ja Kõu läks koju teepeal nägi paristajat ja too palus andeks. Ja paristaja hakkas Kõu sulaseks ja on seda siiamaani. Maa-alused. Mees kõndi tuisusel ööl ja ta ei olnud kuhugi minna nii tõmbas ta end kadakapõõsa juures kerra lootes päeval hõlpsamini teed leida. Mingiaeg keegi raputas teda ja see oli sihvakas mees ja tal oli männipuu kaasas, ta kutsus mehe endaga et tal olevat koht kus on mõnus tuleke ja lund ei tuiska. Nii see varsti oligi mees karjus midagi ja enam nende juures ei tuiskan nagu oleks mingi klaas takistanud tuisku nende juurde tulemast hiljem jõudsid lõkkeplatsile kus oli kolm meest. Kolm meest rääkisid võõras keeles). Hommikul ärgates oli ta võõras kohas ta kuulis mingeid mürinaid ja järgnes neile lootes leida inimesi. Ta leidis ühe koopa kus sees oli üüratu pikk sepikoja. Iga alasi ümber seitse töömeest. Seal oli seesama männi-mees ja ta
annaabi.ee 
