"tulehelk" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

See oli tõepoolest ikkagi ainult mustlastüdruk. Kui suur ka Gringoire'i pettumus polnud, kogu sel pildil oli siiski oma võlu, oma maagiline mõju; hele ja punane rõõmu-tuli helkis elavalt inimeste nägudel, kes sõõris seisid, ja ka noore tüdruku tõmmul laubal; kahvatu vastuhelk kõikuvate inimvarjudega langes platsi tagapõhjal ühest küljest Sammasmaja vanale mustale kõdunenud fassaadile, teiset küljest aga võlla kivist tulpadele. Tuhandete nägude hulgas, mida see tulehelk punaseks värvis, oli üks, mis näis kõigist teistest rohkem süvenevat tantsijanna vaatlemisse. See oli ühe mehe tõsine, vaikne, sünge nägu. See mees, kelle riideid ümbritseva rahva tõttu näha polnud, võis kõige rohkem kolmkümmend viis aastat vana olla, kuid ta pealagi oli paljas, ainult kõrva ääres paistsid olevat mõned harvad, juba hallid juuksesalgud, ta laiale kõrgele laubale oli korts tekkinud, sügavais silmis säras aga haruldane noorus, elujanu, sügav kirg