V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Vahetevahel viis tuul
sellest korratust ja mässavast leegit-susest mõne tulekeele koos suitsuga kõrgele üles. Tulest
allpool sülitasid balustraadi alt, mille võre läbi lõke paistis, kaks vihmaveetoru nagu mingi
koletise suud vahetpidamata hõõguvat vihma, mis hõbedase joana mööda fassaadi
mustendavat alumist osa alla voolas. Mida enam need vedela tina joad maale liginesid, seda
enam hargnesid nad vihkudeks, nagu vesi, mis läbi pii-suti tuhande augukese purskab.
Tulehelgist kõrgemal eraldusid teineteisest järsult kaiks määratut torni, üks täitsa must, teine
täitsa punane. Oma päratuid varjusid üles taevasse heites, paistsid nad veelgi kõrgemad
olevat.
Nende arvutud kuradite ja lohede kujud omandasid pahaendelise ilme. Leegi heitlik
valgus pani nad silmade ees liikuma. Paistis, et seal on rästikud, kes irvitavad, avatud
renniotsad, mis hauguvad, salamandrid, kes tuld puhuvad, peletised, kes suitsu sees
aevastavad
annaabi.ee 
