Anna Haava - „Väike luuleraamat“
Leidsin
sellest luuletusest, et tuleb mõelda positiivselt tulevikule ja mitte olla minevikus kinni. Kuna
Anna Haaval oli raske elu, imestan ma, kuidas sai ta nii positiivne olla. Seepärast inspireerib
see mind veel rohkem mõtlema positiivselt.
„Ei igatse kadunud aegu,
ei kevadet tagasi:
suur kohav rikas elu,
see tõmbab mind edasi“
Luuletuses „Igatsus“ kajastub üüratu armastus ja igatsus, aga sams ka kurbus, kuna
tema kallimat ei tuleega tule. Ma arvan, et see on üks romantilisemaid luuletusi selles
luulekogus.
„Mil tuled sa?
Sind ootan ma,
Mu päikene,
Mu armuke
Maailm läheb õiekuul ilusaks-
Ja minu süda läeb kurvemaks“
Luuletust „Kesk sügavat Venemaa metsa“ pean ma kõige igavamaks, kuna see on pikk
ning enamus tekstist on looduse kirjeldus
„Kesk sügavat Venemaa metsa
kuupaistel hiilgab aas-
külm, sügav, vaikne lumi