Tõde ja Õigus II Terve tekst
,,See tuleb ühes Goethe ja Schilleriga," vastas Slopasev natukese mõtlemise järele.
,,Luik, Goethe ja Schiller -- mõistate?" ütles Voitinski suud matsutades, nagu peituks selles
kõrvutuses mingisugune eriline mõte. Aga ükski ei näinud selles midagi iseäralikku ja
sellepärast mindi päevakorras edasi; Tigapuu sundis poisse magama ja Slopasev talutas peagi
ka nõdraks jäänud Voitinski oma asemele.
Aga inimestesse oli täna nagu vanakuri ise sõitnud, neli tuldnorskavat musta ees. Sest niipea
kui Voitinski oli magama uinunud, äratas tema Vutt, öeldes:
,,Härra Slopasev kutsub teid."
,,Kohe, kohe," vastas uimane vanamees, niipea kui taipas, milles asi. Ja ta ajas endale pruuni
palitu selga, tõmbas saapad palja jala otsa ning läks uksele koputama. Ta pidi kaua ja kõvasti
koputama, enne kui uinunud sõber kuulis.
,,Kes seal on?" möirgas Slopasev viimaks.
,,See olen mina, Ivan Vassiljits," piiksus Voitinski ukse taga.
,,Aa, see olete teie!" hüüdis Slopasev