Inglise park
soojuses kasvavad kõrvitsad, lavendlid, tomatid, jörjenid, maasikad, salveid ning
päevakübarad, mida omakorda raamivad õunapuudest vormitud espaliere'd ... Rada viib edasi
ning ühtäkki avastad Pantehoni. Silmad hakkavad harjuma, pildid hakkavad teravustuma:
järsku ilmuvad kusagilt kreeka, rooma ja saksi jumalad, briti vägevad, vilksatavad obeliskid,
templid ning skulptuurid iidsete pöökide, kastanipuude ja seedrite all. Magnooliatest,
tulbipuudest ning hiigelelupuudest koosneva salu alusmetsaks on rododendronid tahaks näha
seda õitsemise ajal! Lambad ning lehmad Palladio silla taustal tunduvad täiesti loomulikud ning
varsti ei kujutaks inglise parki ilma nendeta enam ettegi. Maastik on lõputu - park is landscape &
landscape is park...
Inglise park ei sädele, vaid pigem helendab salapäraselt ja pisut uduselt. Ütleksin, et minu
jaoks on inglise pargis tekkivale emotsioonile kõige õigem nimetus Hingerahu. Kas seda
annaabi.ee 
