Kirjutavad naisena: Hélēne Cixous ja Luce Irigaray 1970ndatel
ei ole. Nende subjektipositsioon on Freudi ja Lacani teoorias alati patriaarhaalse
süsteemi suhtes marginaalne.
Cixous' pakutavat naiskirjutust võib võtta ka omalaadse kompensatsioonina naistele.
Tema stiili ilmestavad sõnamängud ja metafoorid küsimärgistavad (,,murravad
naerdes" C. väljend) igasugused kindla tähenduse ja "samasuse loogika" nõuded (vt
Irigaray) ja väidavad selle asemel, et "miski ei ole vaid üks asi". Tema lauseehitus
püüab jäljendada tõrjutud ihade tukslemist, rütm ja helipilt väljendavad enam
konkreetset aistilist vahenditust kui teise ja erineva ratsionaalset valitsemist. Identiteet
vabaneb terviklikust "minast", mille kohale astuvad erinevad mängud "minaga": mina
ja sina, mitte mina või sina. Selline heterogeensus pilkab valitsevat keelt, mis hoiab
alati kinni oma ühest ja vastuvaidlematust tõest, identiteedi ja teaduse versioonist.
Nõnda püüab naiskirjutus nõrgestada taustaks olevat loogikat, kogu seda
annaabi.ee 
