"tuksatavaile" - 1 õppematerjal

Tõde ja Õigus II Terve tekst

Pikkamisi laskis ta kasti allapoole libiseda, kuni ta jõudis maani, siis pani ta pambu kastile ja istus ise sinna kõrvale, nagu oleks ta tõepoolest juba väsinud. Nõnda istus ta tüki aega ja mõtles möödunud päevade üle järele. See polnudki nagu tõeline mõtlemine, vaid ilmsi unelemine. Oli kuski mingisugune vana voorimees, kellegi punane habe, kellegi naeratav nägu, kes surus oma põlved talle vastu reisi, keegi kuski lumes, kuski värava taga, esimesed suudlused tuksatavaile huulile, mingisugused rohulajud tänavakivide vahel, kirju kass, pääsukesed, surnud poeg pesa all maas, tassikõrvad ja veel midagi, veel keegi. Aga seda ta ei mõelnud, sest seda mäletas ta selletagi. Temal nagu ei olnudki elus midagi muud tõeliselt, kui aga see, kellest ta ei mõelnud. Aga siis nägi ta äkki, kuidas keegi aitas tal kasti kanda. ,,Kopfschneider," lausus ta endamisi. ,,Kus küll tema võiks praegu olla? Mis on temast saanud? Ja mis saab nüüd minust