julgenud, sest ta avastas, et ta oli pükse maha visates oma pahkluu ümbert maha raputanud ka latsut aja mao hammastest kee, ja imestas, et tal polnud vees seni krampe tulnud selle saladusliku nõidusvahendi kaitseta. Ta ei julgenud enne vette minna, kui oli leidnud oma talismani, ja selleks ajaks olid teised poisid väsinud ja tahtsid puhata. Nad läksid ükshaaval laiali, vajusid norgu ja vaatasid igatsevalt üle laia jõe päikesepaistes tukkuva linnakese poole. Tom leidis, et ta oli kirjutanud suure varbaga liivale «Becky»; ta kustutas selle ja vihastas enda peale oma nõrkuse pärast. Kuid ta kirjutas selle 102 siiski uuesti, ei saanud midagi parata. Kustutas jälle ja päästis end kiusatusest sellega, et ajas teised poisid kokku ja ühines nendega. Kuid Joe meeleolu oli peaaegu päästmatult langenud. Tal oli selline kojuigatsus, et suutis seda vaevalt taluda. Pisarad tungisid vägisi silmi. Ka Huck oli kurvameelne
pahkluid, mis on alati ühesugused avalikud ja otsekohesed, mitte nagu värvis ja suuruses muutuvad silmad ja suu. Jalad harmoneeruksid nagu igavesti sileda, valge ja kumera otsaesisega ja sellepärast peatub Indreku pilk neil kõige kauemini, püüab neid nende välgatudes pika kleidi alt. Veel siiski, kui ta hakkas vastu ööd raudteejaamast jalgsi koju minema, pamp seljas, nägi ta neid jalgu metsa vahel ja tukkuva rukki ääres kõnniteil enda ees, jalgu ja otsaesist, nagu kõnniks Ramilda tagurpidi, silmad tema poole, aina tema poole. Nõnda oli nii imeline minna kodu poole vastu ööd. Alguses tõttas ta, aga siis tundis, et pole vähematki mõtet tõttamiseks valges kevadeöös, kui kukub kägu peaaegu hommikuni, kus algab uue hooga, ja kui karjub rääk ning tuhat soolindu käo väsides. Astud ainult nagu poolunes ja kogu
annaabi.ee 
