Pudeli avasin pauguga. Kruuside kokkulöömise kolksatus on mul kõrvus tänaseni. Meie retk läks korda, sest nõnda tahtis taevas. Kiidetud olgu taevas! Kolm lindu 7. mai 1980. Kell on kolm, istun peidikus raba peal. Täna toppisin kaikaid alla ja kaigaste peale panin kaasatoodud vineerplaadi, et ei tuleks olla tundide kaupa jalgupidi vees või märjas turbasamblas, sest jääkolakas on rabapinnas mõnel pool veel sulamata. Tukkusin pärast mikrofoni ülesseadmist õhtul telgi juures paar tundi, aga magamiskotita ja riietes ei too niisugune pooluni eriti kosutust, sest külmahirm ei lase õieti magama jäädagi. Nüüd on varjetelgis küll veidi mugavam kui eelmisel ööl, aga ilm on jälle jahedam ja ikkagi hakkavad jalad niisketes kummisaabastes külmetama. KELL VEERAND NELI hakkavad tedred mängima. Algul kostavad pimedusest üksnes kauged salapärased suhinad
et olin rahul. Nägin päikest läbi paari augu lehestikus; muidu aga oli kõik hämar -- nii suured olid puud ümberringi. Maas oli valguselaike, kuhu päike lehtede vahelt paistis, ja valguselaigud liikusid pisut üles-alla, näidates, et ülal oli 248 natuke tuult. Paar oravat istusid oksal ja lobisesid mu poole väga sõbralikult. Olin nii kangesti laisk ja mul oli nii mugav, et ma ei tahtnud tõusta ega süüa keeta. Noh, tukkusin veel, siis kuulsin jõelt nagu sügavat kõminat. Tõusin üles, toetusin küünarnukile ja kuulasin; varsti kuulsin seda jälle. Hüppasin üles ja läksin vaatasin lehtede vahelt; nägin kaugel, umbes parve kohal suitsukobärat veepinnal. Samas oli praamlaev rahvast täis ja sõitis allavett. Teadsin nüüd, mis seal oli. «Põmm!» Nägin valget suitsu praamlaeva küljel õhku tõusvat. Nad paugutasid vee kohal kahurit, et mu laip veepinnale kerkiks.
annaabi.ee 
