V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
langes suure leegitseva tule helk, pannes kõrtsi seinal tantsima hulga hiiglasuuri veidraid
varjusid.
Kõik sumises ja kumises nagu suure kirikukella õõnsuses, mida kõigest jõust lüüakse.
Praevarda all olev pann, millele ladinal sularasva tilkus, täitis oma särisemisega nende
tuhandete kahekõnede vaheaega, mis ühest kõrtsitoa otsast teise rist-lesid.
Kõrtsi tagaotsas kolde kõrval oleval pingil istus keset seda lärmi üks filosoof sügavais
mõtteis, jalad tuhas ja silm tukkidel. See oli Pierre Gringoire.
«Kiiremini! Relvad kätte! Tunni aja pärast peame liikuma!» ütles Clopin Trouillefou oma
alamatele.
Üks tüdruk kõõrutas:
Nüüd jumalaga, isa, ema!
Ja kustumas on viimsed tuled.
Kaks kaardimängijat läksid tülli.
«Lurjus!» karjus punasema näoga mees teisele rusikat näidates. «Ma sulle alles panen
sihukese risti, et mäletad oma ristisoldatit!»
«Puh!» hüüdis keegi normandlane, keda võis ära tunda ta ninahäälest. «Küll on aga
annaabi.ee 
