Luulekava Johannes Semperi ja Artur Adsoni luulest
Elurada
Ühel päeval lähen ma, loobudes kõigest,
mis vait on ja paigal (1:15).
Ühel päeval lähen ma tallama teid ja radu,
teispoole soid ja rabu, teadmata, mis ees on (1:15).
Maailm kui vallatu mu ümber kilkab,
päev helgib minusse kui kastetilka,
võib igast sädemest nüüd tõusta lõõm (1:29).
Naeratus mängleb kõigi suudel,
hingesse helli lootusi sujub.
See on tõusmine ellu uude (1:23).
Hullustest toitu, keha noor:
tules on elu, ei tukis (1:32)!
Kurku lämbub kord naer, kord nutt
õnnest, mis kogemata (1:33).
Sa tahad minna, välja, kõrgemale tõusta üles (1:61).
Mu meeled täis on erksust ja huvi (1:96).
Aga kuhu? Teab kumb kahest,
tuul või mina, kuhu peita
ennast? Kaduda ehk vahest
sootuks? Mulla sülle heita (1:80)?
Sa tunned, see on silmapilk, mis kogetakse harva (1:61).
Kõik, mis väljaspool mind, on kui minus (1:39).
Olen kui pime, kes alevist nurmele koband (1:40).
Pimesi suurem veel janu-lust (1:40):
annaabi.ee 
