Kirjaklambritest vöö
otsustama. ,,Mu vanemad ei pannud tähele, et midagi valesti oleks olnud. Kujutad ette?
Kõik, mis ma eales olin teinud, oli nende nimel, kuid ma ei pälvinud mingisugust laitust ega
kiitust!"
Kati vihkas enda juures kõike: oma välimust, elu, käitumist, suhtumist, olekut... peaaegu
kõike, mida sai vihata. Depressiivne halli massi tükike, kes ennast vihkab ja tahab ennast ära
tappa. Selline oli ta olnud nii kaua, kui end mäletas. Kahjuks olid pidevad konfliktid ja
tujutsemised Kati ja tema sõbra Juhani vahel samuti väga väsitavad ja kummalised.
Raamatu keskel võib siiski rõõmu tunda, et Kati ja Juhani vahel hakkavad suhted soojenema
ja nad lõpuks tunnistavad teineteisele, et vajavad üksteist.
Kati oli nagu leek. Ta ihkas midagi väga tugevalt, kuid selle otsingul tegi haiget nii teistele
kui ka iseendale. Ta arvas, et on lõpuks aru saanud, mida ihkab armastust.
Üllatav oli raamatu kesk ja lõpuosa, olin juba ootel, et masendunud Kati leiab õnne oma
annaabi.ee 
