Artur Alliksaar
kus vaevus rännatakse vermeisjalu.
Su embus on kui lihatund legend,
kaks kirge ühtub suudluste ekstaasis.
Julm aeg on alistanud end,
me sees ja ümber kõik on leek ja lend,
mis noorusunenägudest me juurde naasis.
7
Üks hommik äkki vilu…
Las laskuda me päikestele pilved.
Ei enam kaunimaks neid häilita.
On siiski kahju, et me armu ilmet
aeg loomutruuduses ei säilita.
Veel hirmsamad kui lausa halvad päevad
on teesklev-tujukaina ebahead,
ja võluvad on pildid, mida silmad näevad,
vaid siis, kui nende tõelist sisu tead.
Las viljad variseda, hardad aiarajad
las jahtund rindadeni rohtuda.
Meid meenutama jäävad vaiksed majad,
kus enam iialgi ei kohtuta.
Lampjalgseid tunde tühjusesse tõttab
küll kõledalt, küll põlevalt.
Mis oli, seda ei saa keegi võtta
meilt mõlemalt.
8
Lahkühtimine
Sa oled mägi, mina veerev lumi.
Sa oled laulev laine, mina vaht
annaabi.ee 
