Tõde ja Õigus II Terve tekst
välja, nagu otsiks ta sealt midagi või nagu kardaks ta inimesi. Aga kui ta lõpuks jõudis jällegi
kuhugi suuremale teele, millel olid sügavad kraavid ja kõrged servad, ja kui ta neist katsus üle
saada, siis tundis ta, et ta enam ei suuda. Sumas sügavas lumes, ronis kuhugi kõrgemale, aga
langes tagasi, katsus veel teistki korda ronida, aga ei jaksanud, vaid jäi lumele lamama, nii et
tuul ja tuisk käisid temast üle. Lamas nõnda natuke aega, aga kui tundis näol tuisulume
sulamist, ajas ta enda istukile ja tegi silmad lahti: otse tema ees seisis linna hele kuma. Katsus
tõusta, käed kõvasti taskus, aga kukkus lumme. Tõusis uuesti ja sai jalule ning hakkas mööda
teed kuma poole minema. ,,Kui hea, et linnadel on kuma," mõtles ta, ,,muidu ei teaks kuidagi,
kuhu sa pead minema." Ta läks tüki aega. Jalad ei tahtnud teel püsida, nagu oleks neis
mingisugune uimastav aine, mis teeb lõdvaks ja raskeks. Nad komistasid, sumasid sügavas