too palus andeks. Ja paristaja hakkas Kõu sulaseks ja on seda siiamaani. Maa-alused. Mees kõndi tuisusel ööl ja ta ei olnud kuhugi minna nii tõmbas ta end kadakapõõsa juures kerra lootes päeval hõlpsamini teed leida. Mingiaeg keegi raputas teda ja see oli sihvakas mees ja tal oli männipuu kaasas, ta kutsus mehe endaga et tal olevat koht kus on mõnus tuleke ja lund ei tuiska. Nii see varsti oligi mees karjus midagi ja enam nende juures ei tuiskan nagu oleks mingi klaas takistanud tuisku nende juurde tulemast hiljem jõudsid lõkkeplatsile kus oli kolm meest. Kolm meest rääkisid võõras keeles). Hommikul ärgates oli ta võõras kohas ta kuulis mingeid mürinaid ja järgnes neile lootes leida inimesi. Ta leidis ühe koopa kus sees oli üüratu pikk sepikoja. Iga alasi ümber seitse töömeest. Seal oli seesama männi-mees ja ta kutsus Hansu enda juurde võõrsile täna ööseks. Peremees saatis ta ühte ruumi kus oli tohutult kulda
Näiteks luuletuses "Kojutulek" käivad sõnad "armas kants" tema kodukoha Rajazanimaa kohta. Oma kodukohas kirjutas ta need sõnad põhjentatud enesejaatuse ja varjatud kurbusega: Ta ainult sellega jääb kestma üle aja et venemaa talueit siin tõi kord ilmale skandaalse luuletaja Jessenini varasem luule on enamasti rõõmsameelne, reibas ja vallatu, õrn ja kohati õhuliselt nukker. Kõike Rõõmsalt võtan vastu, muretult kõik hingelt puistan. Avameeli ellu kastun ja kiirelt läbi tuiskan. (1914) Alates aastast 1916. muutub ta luule tusameelsemaks. Ja tulen longuspäisena taas siia, võõras rõõmudele. Poon enda aknal käisega, kui õhtu rohelus on hele. .... Kuu oma kirka venega jääb aerutama mööda järvi, ja lõbulärmi Venemaa on täis ja musta meelehärmi. (1916) 4.1 Esikkogu "Radunitsa" Jessenini esikkogu "Radunitsa"(kiriklik püha, surnute mälestamise päev) ilmus 1916, kui luuletaja oli vaid 21 aastane aga kogu varasemad luuletused pärinevad isegi 14.eluaastast
annaabi.ee 
