V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
õnnetu oli maetud.
Sestsaadik kui ta siin" viibis, polnud ta ärkvel ega unes. Ta ei suutnud ses õnnetus urkas
enam vahet teha ärkveloleku ja une, tegelikkuse ja unenäo, päeva ja ö" vahel. Kõik see oli
tal segi ja puruks rebitud, kõik se hõljus ja valgus ta mõtetes ebamääraselt laiali. Ta e!
tundnud enam, ei teadnud ega mõelnud enam. Ta või ainult veel unistada. Kunagi pole veel
elav olend ni sügavasse mitteolemisse tõugatud olnud.
Nii tuimununa, külmununa ja kangestununa märka ta vaevalt, kuidas luuk ta pea kohal
kaks, kolm kord kolinal avati, ilma et sealt valguse raasu sisse olek tulnud. Uks käsi viskas
talle alla tüki musta leiba. Se vangivahi reeglipärane võõruskäik oli tal ainsaks seo seks
inimestega.
Ainult üks asjaolu sundis teda alateadlikult kuulmis teritama: võlvi hallitanud kivide
vahelt ta pea koha immitses rõskust ja kindla vaheaja järel langes sealt alla üks tilk. Tuimalt