"tuimununa" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

õnnetu oli maetud. Sestsaadik kui ta siin" viibis, polnud ta ärkvel ega unes. Ta ei suutnud ses õnnetus urkas enam vahet teha ärkveloleku ja une, tegelikkuse ja unenäo, päeva ja ö" vahel. Kõik see oli tal segi ja puruks rebitud, kõik se hõljus ja valgus ta mõtetes ebamääraselt laiali. Ta e! tundnud enam, ei teadnud ega mõelnud enam. Ta või ainult veel unistada. Kunagi pole veel elav olend ni sügavasse mitteolemisse tõugatud olnud. Nii tuimununa, külmununa ja kangestununa märka ta vaevalt, kuidas luuk ta pea kohal kaks, kolm kord kolinal avati, ilma et sealt valguse raasu sisse olek tulnud. Uks käsi viskas talle alla tüki musta leiba. Se vangivahi reeglipärane võõruskäik oli tal ainsaks seo seks inimestega. Ainult üks asjaolu sundis teda alateadlikult kuulmis teritama: võlvi hallitanud kivide vahelt ta pea koha immitses rõskust ja kindla vaheaja järel langes sealt alla üks tilk. Tuimalt