Vajutasin nõela endale veeni. Ohkasin. Sulgesin silmad. Mõnus surin läbistas peagi tervet keha. Võpatasin. Haarasin ruttu teise kapsli järele, milles oli sama aine. Süstisin ka selle oma veresoonde. "Lase mind sisse!"karjus Karl tüdruku ukse taga ja kolkis sellele rusikatega. Ta avas ukse. Maret üritas oma silmi kissitada. Narkootikum, mida ta oli just tarvitanud, muutis ta nägemise uduseks. "Kus narkots on? Ma vajan seda kohe!Lao lagedale!" Vaatan häguselt enda ees tuikuvat poissi, kelle silmad on paistes, olemus on täiesti kadunud. Ulatasin Karlile suure koti mille sees oli ohtralt kraami, mida ta hetkel vajas.Siis Läks Karl minema komistades trepi astmetel ja tekitades inimestes pahameelt.Ohkasin raskelt, nähes, kuidas ta peatub järgmise inimese ees, kes on Ahti.Ahti on kutt, kes toob meile alati narkotsi, iga kell .Me kõik kardame teda, kes rohkem, kes vähem .Karl arvatavasti ei saa enam mitte midagi aru! Töllerdab ringi, peas tembeldamas vaid
arvanud ilma jääda. Enne klassipidu läheb Iisi Katrini ja Kalevi juurde sööma ja aega parajaks tegema. Peale pitsat hakkab aga tüdrukul kõht hirmsalt valutama ning ta arvab, et tegemist on võõrasema kurja plaaniga ta ära tappa. ,, ,,Heida diivanile pikali," soovitas Katrin teekannu lauale asetades. ,,Mis mürgitus see siis võib olla? Mida sa täna söönud oled?" Ta pani Kalevi suure karu diivanilt tugitoolile ja püüdis aseme poole tuikuvat Iisit toetada: ,,Nii, heida pikali, toon sulle kohe külma vett, see toibutab!" ,,Ei!" karjatas tüdruk. ,,Austermõrvikud tegid oma töö juba ära, rohkem mürki pole mõtet mulle sisse joota!"" Haiglas tuleb välja, et tegemist on hoopis lõhkenud pimesoolega ning et tüdrukule on tehtud operatsioon, millest taastumine võtab veidi aega. Palatis satub ta kokku kahe vanatädi ja noore naisega, kes olevat pidanud just abielluma. Iisi on samuti kurb, et ei saanud lõpuõhtule minna.