ujedat päikesesüsteemi Tütarlapseakt Reied magav merehädalistepaar vraki härmatand aurukatlas kümne varba-ämbliku varjud laskumas läbi säärte kergete ulmasõelaga sõelut pilvede mööda kuunähteist kerdat niiti taldade tuulesele kiltmaale 16 Peopesad muruga kaetud peeglid läbistet sõrmin-ojaden kus hüpleb lutsukivena pilke küüned linnusulised tootemid vastu õhtutaevast mis toetub õlgade petlikule kaljuseinale tuikuva pimedusrongi tuleku eel piki selgroo siksakset raudteed Puusad klaasist haavalehed rüütuvad uduste tähtedega liblikatiibu ujumas kraatreis mis on avand rindades-vulkaanes hetkete kihav kivirahe Naba sulguv ning avanev puri tuuletul minestusjärvel tõugata kuristikku horisont lennuk sulamas keevas vihmas maandub metsa habetet maski all sosistavale kaevandusesuule haljusesooni kumab käikude seintes, naeratusega peatub süda Juuli 1941 Tartus Tolmusele taevale silmavee vikerkaar
Vanamees urises "Pojakene, pojakene, kas sa ei mäleta? Me elame ju siin. Kuhu sa lähed? Siin on vihaselt: meie kodu, pojakene." "Eks ma öelnud: seni tapavad, kuni on kadunud viimne inimene maa pealt. Siis Ja peaaegu kätel talutas ta tuikuva sõjamehe tuppa. See ei rabelnud enam vastu, vaid jäävad järele ainult hundid, rebased ja hirved. Ja siis pean mina sõda edasi!" Ning ta vajus hääletult voo-disse, kael kahekorra vastu seina. naeris karmilt: "Ho-ho-hoo!" Siis süütas Maret lambi ja ruttas jälle haige juurde. Ta tuli sisse, vaatas silmapilgu vaikides haiget. Märg koer lähenes sellele, nuusutas
annaabi.ee 
