Marju Lepajõe Rahvuslikkust tuleb jaatada ja selle üle uhke olla
küsisin, kui paljud teavad, kes nood on. Mitte ükski seitsmekümnest tudengist ei tõstnud kätt. Ja
teiseks on mind juba aastaid jahmatanud, et noored tulevad õppima ajakirjandust, aga ise
ajakirjandust ei loe. Kas olete märganud sama, et tudengite teadmised on teinekord väga puudulikud
ning nende lugemus jätab samuti soovida?
Nende teadmised on valikulised. Kes on suur loodusesõber, jälgib Eesti ökoloogilist pilti, aga ei pruugi teada
midagi Ester Tuiksoost või Villu Reiljanist. Üldist sotsiaalpoliitilist tausta tõesti minu meelest väga ei teata,
sest sellest ei huvituta.
Aga see probleem, et ise tahetakse kirjutada, kuid ei loeta, on küll totaalne - see puudutab üldisemat
akadeemilist kultuuri, siin ei saa ainult noortele etteheiteid teha. Mäletan, et kui asusin kaheksakümnendate
algul ülikoolis filoloogiat õppima, siis mõtlesin, et keskkoolis õppisin ju päris palju kirjandust. Ometi sain
ülikoolis 90 protsenti targemaks.
annaabi.ee 
