Debora Vaarandi referaat
meeles lapsepõlve kordumatud pildid,
mälestustepaigad kõige kallimad.
Siis vast mõistad tuhandete tuski
päevalillemailt või Musta mere kaldalt-
kõigi nende kurbust, kelle kodu kuskil
tuhaks sai või vaevleb vägivallas.
Miilab ikka jälle sinu pilgus
Tallinn tulesambaiks taeva paisatud,
Ja ta kurgu ümber kokku tõmbuv silmus,
Oleviste kohal tiirlev raisakull.
Siis vast tunned nagu oma pihus
Leningradi laste külmavõetud käsi.
Väljad ühishaudu Tuikavad su ihus
7
ja su süda vihkamast ei väsi.
See on sama viha, igatsus ja valu,
millega end püsti tõukas Stalingrad.
See on jõud, mis võidab, surmaõudu talub,
miljonite jõud, mis vabastab me maa.
Ju Orjoli tervitasid kogupaugud,
pahvatava rõõmuga nad täitsid sind
ligi, lähemale nende kaudu
tuli Tallinngi, su kodulinn!
8