Elo Viiding
Turvamees hiilib mu selja taga, ta on nutikas:
võibolla tõesti on minusugune suurem võimalik
varas, kui too kiilakas vilavsilm, kes äsja just poodi sisenes,
kuid keda ta lihtsalt ei märganud. Noh, küll ta märkab,
kui oma ringkäigu teinud mu selja taga, mänginud minuga
peitust riiulite vahel, seejärel tüdinud.
Huvitav, et valvest hoolimata murrab poodi vargaid,
kes ühe ööga teevad tühjaks kogu korpuse. Kus nad küll
asuvad, milliste tarade vahel tuiavad?
Võin nüüdki istuda mere ääres,
ja vaadata läbi auguga kivi, kui minu selja taha
istub üks seltskond, lärmakas, plastesemeline.
Nad eeldavad, et lähen peagi ära, sest olen
siin kindlasti istunud juba kaua. Olen siin
istunud aastakümneid, vahetan ainult kohta,
olen selge jälg, nägematu. Mitte midagi imestav liiv.
Ümberringi on tühi rand, kõik nad veel siiski otsivad lähedust,
õnneks.
Liiglähedusest pean tõusma ja leidma endale teise paiga.
annaabi.ee 
