sigadega valmis sööki ette anda, (kas ta) oli kusagil heinateol (või), siis ei tohtinud enne koju ka tulla. Pidid aga, niikaua pidid kesapõllul olema, kui perenaine koju tuli ja sigadele söögi moldi pani. Sest karjamaa, see oli ju paljas egas seal ei tea mida suurt võtta olnud. Ja need sead, (ega) need ei seisnud (paigal), käisid mööda kesa. Seal nad tuhnisid ja , ja-ja siis magasid seal siis lohukeste sees, kus nad siis olid 13 tuhninud endale neid asemeid magamise jaoks ja. Jaa, nii et kõhud olid tühjad, kui nad koju tulid. Kodus anti neile siis veel süüa ette. Pärast olin lehmakarjas. Ma käisin seitse suve karjas, ühe seakarjas ja, ja kuus suve lehmakarjas, oma ema juures. Lehmakarjas olemine oli minu meelest veel parem(gi). Mul olid väga head koerad. Mul oli kaks head koera, Tuks ja Krants. Ja siis, nad olid nii head, et kui ma lehma nimepidi hüüdsin, ikka et: ,,Kirjäs, kus sa lähed seal!", siis
Tundsin suurt hirmu. Otsustasin oma meeles, et lõpetan kuidagi seal elamise. Olin mitu korda katsunud sellest onnist välja pääseda, 236 ei leidmid ühtki võimalust, polnud niigi suurt akent, et koer oleks läbi pugeda saanud. Ma ei saanud ka minna läbi korstna, see oli liiga kitsas. Uks oli paksudest tugevatest tammeplankudest. Taat oli väga ettevaatlik ega jätnud onni nuga või midagi muud, kui ta ära läks . Usun , ma olin ruumi juba sada korda läbi tuhninud . Tegin seda ikka jälle, sest see oli ainus võimalus aega viita Aga seekord leidsin viimaks midagi leidsin Vana roostetanu.d puusae ilma käepidemeta; see oli sarika ja katusekivi vahel. Määrisin sae rasvaga ja asusin tööle. Onni teises otsas, laua taga oli vana hobusetekk plankude külge naelutatud, et .tuul ei puhuks läbi pragude ega kustutaks küünalt. Läksin laua alla, kiskusin hobuseteki lahti ja saagisin jämedast alumisest palgist pikkamisi nii
annaabi.ee 
