Parem armastada ja kaotada, kui mitte üldse armastada.
Abelardi ja Heloise armastusest sündis ka poeg. Heloise raevunud onu kättemaksuks
perekondliku au rüvetamise eest võeti Abelard'ilt suguvõime. Häbistatud õpetlane otsustas, et
nad peavad naisega mõlemad oma elupäevad kloostris lõpetama. Heloisele oli nunnaks
pühitsemine vastumeelne, ent viimaks ta talitas armastatu soovi kohaselt. Kloostrisse
astumisega kaotasid Abelard ja Heloise üksteise igaveseks, kuid säilinud tundeküllane
kirjavahetus tõendab patukahetsuse puudumist ning tuhmumata tundeid. Heloise'i ja
Abelard'i lugu võiks olla näiteks kõigile, kes näevad armastust igavesena. Armastusena, mida
ei suutnud hävitada inimeste ega jumala seadused, füüsiline eraldatus, kehalised vigastused
ega aeg.
Enesearmastus on üks inimarmastuse osa. Kui meil pole kaaslast, kellesse me armunud oleme
või keda me armastme, siis ei pruugi keegi olla meile kallim kui me ise. Sellisel juhul
sarnaneme me paljuski Narcissusega Ovidiuse tuntud müüdist, kauni noorukiga, kes suri,
annaabi.ee 
