Hiir rätsepaks
Tast sai särav nääripuu;
oksal kuldne orav vahtis,
ladvas hõbedane kuu.
Aga hiilgus, au ja sära,
kiidulaul ja kumav kuld
kiired kaduma on ära,
järele jääb põrm ja muld.
Peagi viimses hoovinurgas
lebas vaene murtud puu,
asupaigaks pühkmeurgas,
võetud hiilgus, au ja muu.
Sääl ta närbumisevaevas
läinud päevist unistas:
kuidas laanes sinas taevas,
kuidas rästas vilistas...
Näärikuusele
Tuhmjasse tuppa sind toodi,
väikene metsade veli.
Ladvas veel lindude heli,
õrnades oksades hooti
meenub veel orava hüppeid.
Tuhmjasse tuppa sind toodi.
Nüüd aga võrratut helki
pillud kuldnarmaste telki.
Sätendav tulestik loodi
hõbedast helmeste rüppe.
Helk aga kustub liig ruttu,
kiiresti põlevad tuled.
Ehted kui laenatud suled
langevad võlude uttu
mööduva peopäeva järel.
Kas sinul kahju ei ole
päevist sääl metsade kojas,
kus sinu juured jõid ojast?
Kas sinul igatsust pole
annaabi.ee 
