Suhtlemist mõjutavad tegurid kultuurilise mitmekesisuse taustal
hoida ära lahkhelisid, ja nad on meistrid udu ajama, kui tahavad mõne küsimuse
arutamist edasi lükata või midagi varjata.
Hispaanlased ja itaallased suhtuvad oma keelde, nagu oleks see mingi pill ilukõne
esitamiseks, ja kasutavad seda meeleldi kogu selle ulatuses, pidades vajaduse korral
välja iga pausi, et vaid saavutada suuremat väljendusrikkust, kirjeldab Lewis (2003, lk
119) oma raamatus. Enda mõtete täielikuks edasiandmiseks tuhlavad nad läbi kogu
oma tohutu sõnavara, kasutavad käsi, miimikat ja hääletooni. Nad tahavad, et
inimesed teaksid, mida nad tunnevad. Nad rõhuvad keerutamata ja kõvasti praktilisele
mõistusele, heasüdamlikkusele või lahkusele, kui nad midagi tahavad, ja sageli tuleb
teistel silmapilkselt otsustada, kas öelda ei või jaa.
Lewis (2003, lk 119) toob välja veel erinevate rahvuste eripärasid. Skandinaavlased
on sootuks teistsugused
annaabi.ee 
