Eesti Kirjanduse Ajalugu II
tuntud. Eesti pärandist on Masingu luulel kõige lähem kontakt Enno loominguga, mille Ida mõttemaailmast saadud
virgutusi ta uuel tasemel, põhjalikele ja mitmekülgsetele teadmistele toetudes edasi arendas. Sedakaudu tuli eesti luulesse
palju varem tundmata kujutluspilte ja omapärast sümboolikat, ajas ja ruumis kaugeid kultuure sünteesivat kujundilisust.
Usuliste tunnete poetiseerimisel on Masingule võõras igasugune dogmaatika, ta jumal on pigem tuhatnimeline, inimest
mitte milleski piirav tunnetuslikku ja eetilist täiust märkiv suurus, mille poole inimlaps lõpmatult püüdleb. Maksimaalse
taotlemise esteetilise kaudu toimuvas enese- ja maailmatunnetuses, mis on programmiliselt väljendatud autobiograafilises
poeemis „Piiridele pyydes“, mis seob ta luulet ilmekalt teiste 1930ndate noorte luuletajatega, kellega koos ta esines
kogumikus „Arbujad“. Inimese piiratuse, veel enam vaimse huvi puudumise märkamine toob Masingu lüürikasse