"Maimu" - iga peatüki kohta kokkuvõte
Eeden all maa
Bernhard ootas iga päev neidu, kuid ta ei tulnud. Munk oli kurb.
Maimu oli peale isa surma meeleheitel koopasse jäänud. Kaski ja tema perenaise palved, kes
valmis olid temale oma majas asupaika andma, ei olnud teda sealt meelitada suutnud.
Tütarlaps ei raatsinud lahkuda paigast, mis tema meelest isa mälestuse läbi pühendatud ja kus
ta oma lapse- ja nooruspõlve päevad oli elanud.
Maimu ruttas üle oru Põllemäele. Isa tuhariismete ette, mida kivikangur varjas, heitis ta
kummuli maha ja hüüdis: ,,Isa, kuule mind! Ma küsin sinult: oled sa rahul sellega, mis su tütar
teinud ja teha tahab? Anna mulle märki! Valgustage minu vaimu, oh jumalad, et ma oma isa
vastust mõistaksin!" Ja põlvitades jäi neiu vaga südamega ootama.
Näe, mis liblendas üle kivikangru õhus, kui väike valge täpikene, kui elab õis? Lähemale ja
lähemale lendas see, - valge liblikas, hiline sügisene laps, laskis enese silmapilguks Maimu
annaabi.ee 
