Kõike seda ühes albumis oli väga palju. Ilmus ka Jaan Oksa ,,Kriitilised tundmused". Subjektiivse laadiga kirjanik, üks omapärasemaid. Üks skandaalsemaid Tuglase ,,Eduard Vilde ja Ernst Peterson" essee, teeb need armastatud kirjanikud maatasa- Jäävad 19. Sajandisse, neil pole kohta siin 20. Sajandi eesti kirjandusloos. Ernst Peterson pärast seda enam eriti ei kirjuta. Vildel oli aga enne seda juba nooreestlastega terav seis. Ei lasknud nooreestlastel end niisama materdada. Viibis nagu Tuglaski paguluses, Vilde loomingu tipp alles nüüd tuli. Esmalt kolm näidendit 1012 Tabamata ime 1913 Pisuhänd 1917 Side, 1913 Vilde jutustused, mis sisaldavad Vilde parimaid novelle ja 1916 Mäeküla piimamees. Vilde tõestas oma loominguga, et teda oli veel vara maha kanda. Tuglas tunnistas ka seda, et kui Mäeküla piimamees ilmus, kirjutas Tuglas sellele kiitva retsensiooni. Tuglase essee oli skandaalne, Vilde oli armastatud rahva seas. Veel üks skandaalne lugu ilmus III albumis J. Randvere (J
kultuuri arengus mänginud juhtivat osa. Tuglast peeti Eesti stiilimeistriks, mis ilmekalt avaldub tema mälestusainelises jutustuses "Väike Illimar". Tuglase tugevus seisab novellikujunduses ja jutustusoskuses, samuti on ta ülipõhjalik kriitik nii kirjanduse vallas kui ka ühiskondlikes ja hijem rahvuslikes küsimustes. Gustav Suits oli Tartus kaua kirjandusprofessoriks, ta oli värsisepp ja selle kõrval nagu Tuglaski äge ühiskondlik võitleja. Huvitav on vaadelda kõrgelt haritud nooreestlaste ja lihtsaks peetud Juhan Liivi vahet. Nooreestlased olid küllalt haritud, et märgata ja mõista J. Liivi erakordseid andeid ja panust Eesti vaimuelus. Juhan Liiv, kes võis küll olla haige, aga kindlasti mitte ei olnud lihtsameelne. Juhan Liiv oli esimene, kes unistas Eesti riigist. Kui aeg edasi läks, ühines selle mõttega kõrgesti õpetatud kirjamees Friedebert Tuglas, kes selgelt välja ütles: "Meil peab
annaabi.ee 
