Eesti asjaajamiskeel ja selle kasutust reguleerivad nõuded
sõnavara. Kuigi keelearengu ajaloo esimeses pooles oli peamiseks mõjutaks saksa keel,
siis asjaajamiskeele laenud pärinevad enamasti vene ja inglise keelest.
Asjaajamistekstidele on omane nominaalstiil. Tegemist on võõrapärase
lausekonstruktsiooniga, mis on tulnud vene keelest. Kuigi nominaalstiil ei ole alati halb,
käsitleb seminaritöö seda kontekstis, kus selline stiil on pigem negatiivne.
Nominaalstiil tähendab seda, et lauses kasutatakse tühje tugiverbe, mine- või muid
tegusõnatuletisi. Selle asemel, et kirjutada/öelda näiteks, et: „Tegemist on
veebiregistriga ja kogu andmetehaldus toimub Internetis“, kirjutab ametnik:
„Registriandmete muutmine toimub kasutajanime ja salasõna olemasolu korral
veebipõhiselt“. (Kerge 2005: 38-39) Selline lausekonstruktsioon on pikk ja veniv ning
võib lugeja ajada segadusse. Nominaalstiili iseloomustavad järgmised tugiverbid: aset
leidma, toimuma, kuuluma, teostama ja vajama
annaabi.ee 
