Merekultuur ja etikett
Lina taustal annavad terava kontrasti ümber laua asuvad musta
nahaga kaetud seljatugedega tooliderivi, vappide erksus serviisidel ja seinalampide kandurite
kunstipäraselt vormitud hiilgav pronks. Täpselt määratud ajal siseneb ühiskajutisse selle
peremees – vanemohvitser, kes kiirel pilgul lauda hinnates, palub härradel ohvitseridel, kes
vahepeal on kogunenud muusikat nautima, lahkelt lauda istuda. Pianiinohelid katkevad nagu
lõigatult, ohvitserid tõusevad puhkenurgas tugitoolidelt ja asuvad toole nihutades oma
kohtadele laua ääres. Sealjuures aitavad neid aupakliku lugupidamisega lauda teenindav
personal. Istunud kohtadele, langetatakse palves hetkeks pead, mispeale vormikuubede valged
varrukad sähvatavad peaaegu üheaegselt haarama salvrätte, karahvine, leiba ja suupisteid. Ja
juba juuakse esimene toost – igaüks oma lemmikmarki. Peagi kostub lauast meeste üheaegse
jutu talitsetud suminat. Mitšmanite lauaots on nooruslikult elevil, leitnantide oma rahulikult