1843.a. esitati esmakordselt ta oratoorium "Paradiis ja Peri", mille kohta autor ise märkis:" Minu oratoorium pole määratud palvesaalile, vaid rõõmsatele inimestele!". Kui 1843. a. asutati Leipzigi konservatoorium, asus Schumann Mendelssohni kutsel sinna õppejõuks. Sajandi 40-ndate aastate algus oli üldiselt ta muusikalise tegevuse kõrgperioodiks. Schumann oli eelkõige lüürik, kelle fantaasia oli seotud inimese mõtte- ja tundevarjunditega, millele tuginenski ta loomingu paremik. Nüüd aga, kui ta asus tööle sümfoonia, oratooriumi ja ooperi valdkonnas, ei jätkunud sügavaks sisuks ainult üksikisiku seesmisist elamusist, oli tarvis laia filosoofilist haaret. Schumann oma sisemuses tundis ja kartis seda, võib öelda, et Schumann kartis oma nõrkusi, muutus isegi umbusklikuks oma ande vastu ja see saigi temale saatuslikuks. Suur töökoormus väsitas ta nõrku närve. Sooviga pühenduda ainult loomingule andis ta
Schumann laiendas veelgi oma loominguringi. 1841.a. valmis esimene (B-duur) nn. "Kevadsümfoonia". 1843.a. esitati esmakordselt ta oratoorium "Paradiis ja Peri", mille kohta autor ise märkis:" Minu oratoorium pole määratud palvesaalile, vaid rõõmsatele inimestele!". Kui 1843. a. asutati Leipzigi konservatoorium, asus Schumann Mendelssohni kutsel sinna õppejõuks. Schumann oli eelkõige lüürik, kelle fantaasia oli seotud inimese mõtte- ja tundevarjunditega, millele tuginenski ta loomingu paremik. Nüüd aga, kui ta asus tööle sümfoonia, oratooriumi ja ooperi valdkonnas, ei jätkunud sügavaks sisuks ainult üksikisiku seesmisist elamusist, oli tarvis laia filosoofilist haaret. Schumann oma sisemuses tundis ja kartis seda, võib öelda, et Schumann kartis oma nõrkusi, muutus isegi umbusklikuks oma ande vastu ja see saigi temale saatuslikuks. Suur töökoormus väsitas ta nõrku närve. Sooviga pühenduda ainult loomingule andis ta
annaabi.ee 
