aastaks, mis ületab praeguse andmete püsivuse mitmekordselt. Joonisel on kujutatud holograafilise kujutise saamise ja lugemise meetod. Holograafilised mälud baseeruvad suurel hologrammide kandmisel samale materjali tasandile. Selleks, et kujutised ei kattuks, muudetakse iga kujutise salvestamisel muudetakse tugilaine langemise nurka vastavale kihile. Tugikiir enne hologrammile pääsemist läbib kallutus süsteemi mis paneb paika tugikiire suuna vastavalt etteantud aadressile. Igale aadressile vastab oma tugikiire suund. Signaali kiir jaotub n kanalite arvuks igasse millest lülitatud modulaator M. Kui modulaator saab juhtiva pinge laseb ta endast laseri kiire läbi. Juhul kui pinget ei tule peale siis muutub ta läbipaistmatuks. Modulaatorite väljundisse tekib kiirte kombinatsioon mis koos tugikiirega salvestub hologrammi kujul. Info kogunemisel
heiastamine tekitab objekti ebakujutise hologrammi taha. Kui hologramm on salvestatud õhukesele materjalile (materjali paksus on samas suurusjärgus interferentsimustri keskmise perioodiga), võib lugemiskiir veidi erineda salvestusel kasutatud tugikiirest, kuid stseen ilmuks siiski. Kui hologramm salvestatakse paksule materjalile, siis see valguse hulk, mis lugemiskiirest difrageerub signaalikiire sihis (difraktsiooni tõhusus), sõltub lugemiskiire ning algse tugikiire sarnasusest. Väike erinevus lainepikkuses või lugemiskiire nurgas on piisav, et kaotada hologramm. Heiastusprotsessi tundlikkus nende väikeste muutuste suhtes kasvab peaaegu võrdeliselt materjali paksusega. Seega, kasutades paksemaid salvestusmaterjale, võivad konstruktorid kasutada seda lugemiskiire nurga ja lainepikkuse tundlikkust, et salvestada mitmekordseid hologramme. Teise, nn nurkmultipleksitud hologrammi salvestamiseks muudetakse piisavalt tugikiire nurka,
annaabi.ee 
