vastab materjali fraktsioonile. Käesolevas katses võeti 1000g materjali. Edaspidi eraldatakse katsetavast proovist terad, mille paksus ja Laius on tema pikkusest kolm või enam kordi väiksem. Eraldamist tehakse visuaalselt ning kahtluse korral mõõdetakse terad üle nihikuga. Eraldatud plaatjad ja nõelad terad kaalutakse ning arvutatakse nende sisaldus kogu proovist. Katse tulemus on esitatud Tabelis 5. Tugevusmarki määramine Killustikku tugevusmargi määramiseks kasutakse lahtikäiva metallist põhjaga silindrit diameetriga 75 mm. Killustik puistakse silindrisse ning selle peale asetakse kolba. Hüdrauliline press ühtlaselt koormab kolba kuni 50 kN. Koormamiskiirus on 1-2 kN/s. Silindris muljutud killustik sõelakse kontrollsõelal avaga 2mm (ava suurus sõltub killustiku fraktsioonist). Killustiku muljumiskindlus arvutakseValemiga 7. m1 D p= ∙100( 7) M
koondatud koormis. Niiskumine alandab enamike materjalide tugevust. Sageli kontrollitaksegi materjalide tugevust märjalt ja kuivalt. Materjali kõvadust mittepurustavate meetoditega mõõdetakse näiteks 18 ultraheli ja resonantsiga. Kandekonstruktsioonide materjalid jagatakse tugevusklassidesse. See näitab materjali tugevust N/mm² kohta. Mõnede materjalide kohta kasutatakse vana mõistet – tugevusmarki ( kg/cm³). Tugevusklass on margist 10 korda väiksem arv. Kõvadus. See on materjali võime vastu panna teise materjali kriimustustele või sissetungimisele. Kõvadusest sõltub materjali töödeldavus. Homogeensete (ühtlaste omadustega) kivimaterjalide kõvadust mõõdetakse 10-pallise skaalaga. Näiteks 1 – talk, 6 – ortoklaas, 10 – teemant. Hõõrduvus. See on materjali mahu ja massi vähenemine hõõrde toimel. Hõõrdekindlus omab erilist tähtsust treppide ja põrandate puhul
annaabi.ee 
