Sõda kui ühiskonna loomulik seisund 17-18 sajandil
Uusaegse maailma
suurriikideks peetakse Prantsusmaad, Inglismaad, Austria-Ungarit, Hispaaniat, Venemaad ja
Preisimaad, ajutiselt tulid nende hulka veel Rootsi ja Holland. Enamik sõdu toimus just nende
riikide vahel.
Sõjanduses aset leidnud muudatused olid tingitud ühiskonna üldisest arengust, milles olulist rolli
etendasid tehnilised uuendused ja teadussaavutused. Kesk-aegne rüütliarmee asendati
palgaarmeega, hiljem asendas alaline armee palgaarmee. Ajutine palgaarmee ei olnud tugenevale
riigivõimule absolutismile kindlaks toeks välispoliitiliste eesmärkide realiseerimisel. Valitsejad
vajasid ka ustavat püsiorganisatsiooni siseriikliku korra tagamiseks. Lõpuks loobuski riigivõim
eraettevõtjate vahendusest ning asus ise sõjaväge korraldama. Viimane muutus alaliseks riiklikuks
institutsiooniks, mis eksisteeris nii sõja- kui ka rahuajal, ja selle lahingukorda viimiseks ei vajatud
enam pikka aega