Tõde ja Õigus II Terve tekst
Kuhu jäi tema?" küsis v. Elbe.
,,Missugune Lea?" küsis Voitinski arusaamatult vastu.
,,Just praegu ise rääkisite."
,,Ih, ih, ih, ih, ih," naeris Voitinski ja hakkas läkastama. ,,Olete teie aga alles roheline! Lea see
mu naine oligi. Või arvate, et oli mõni teine? Minul, neljakümnesel, kui naine oli parajasti
kakskümmend? Aga teie olete alles lapsed, mis teate teie naistest või armastusest! Naine,
teate," matsutas Voitinski oma hambutut suud, nii et harvad hallid karvad lõuaotsas tudisesid,
,,armastus, mõistate, neid taipate alles siis. kui neid enam ei olegi. Ainult siis! Muidu inimene ei
taipa. Aga kui tal enam ei ole, siis küll, siis just. Aga seda ütlen ma teile, lapsed, et uskuge keda
usute, jah, uskuge ükskõik keda..."
Voitinski peatus ja matsutas suud, nagu oleks seal äkki lääge maik.
,,Aga parem ei ütle ma teile midagi, sest mis ma ikka teile ütlen."
,,Rääkige, härra Voitinski, jutustage!" mangusid poisid.
annaabi.ee 
