V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
maalitud kuninga ja kuninganna vapid ja millest igaüks oli kakskümmend kaks sol'i maksma
läinud.
Ka sissekäike polnud rohkem kui üks. See oli tol ajal
414
moodne uks lameda võlviga, seestpoolt vaibaga kaetud, väljastpoolt aga ehtis teda iiri
kuusepuust piirlaud, huvitavalt töödeldud habras puutöö, nagu neid saja viiekümne aasta
eest veel küllalt võis näha vanades majades. «Kuigi nad elamuid rikuvad ja koormavad,»
kaebab Sauval ahastades, «siiski ei taha meie tudikesed neist loobuda ja säilitavad neid
kõige kiuste.»
Ses toas polnud midagi, mis muidu harilikes tubades leidus: ei pinke, taburette,
polsterdatud või kastitaolisi pinke ega neid ilusaid jalgade ja sambakestega pingikesi, mille
tükk neli sol'i maksab. Ainult üks väga tore kokkupandav tool oli toas: puuosade punasele
taustale olid maalitud roosid, tumepunasest kordova nahast pikkade siidnarmastega iste oli
põhja külge kinni löödud hulga kuldnaeltega