NÕUKOGUDE KULTUURIPOLIITIKA JA TEATRIELU
dramatiseeringus „Epp Pillarpardi Punjaba potitehas” (1974 Pärnu teatris);
viimatimainitud kujundirikka lavastuse dünaamilis-mängulist maailma on
võrreldud tingliku ja suurejoonelise elumudeliga (Neimar 2007: 124).
Metafooriteatri laadis sündisid veel Jānis Rainise „Puhu, tuul!” (1972 Pärnu
teatris), Jean Cocteau’ „Hoolimatu armuke” (1976 Noorsooteatris) Silvia Laidla
monotükina ja lavakooli VIII lennu siiras tudengilavastus Tammsaare põhjal „Me
otsime Vargamäed” (1976). Kui kõnelda eesti teatri kontekstis poliitilisest teatrist,
siis vaieldamatult on seda esindanud Kalju Komissarov. 28-aastaselt toona eesti
noorima peanäitejuhina Noorsooteatrit etteotsa asunud Komissarov (XXI sajandi
hakul sai sama-ealisena teatri NO99 juhiks Tiit Ojasoo) suutis sinna oma ametiaja
jooksul (1974–1987) koondada erineva esteetilise programmiga lavastajaid –
kandes ise seejuures sageli nn