Folkloristika alused
suhteliselt suurest ja ebamäärasest rühmast (eesti rahvaluule; liivi rahvausund),
milles on tooniandev pärimuse regionaalne piiritlemine. Pärimuse sotsioloogilise
vaatepunkti korral piiritletakse ja ka nimetatakse rühm selle olulise (näiteks
sotsiaalse) tunnuse järgi.
Pärimuse uurimise sotsiaalsest lähtepunktist ei lähtuta reeglina rahvaluuleliigist
(laulud, jutud), vaid nimelt pärimusrühmast (perepärimus; tudengifolkloor).
Klassikalise rahvaluule analüüsis lähtutakse ka tänapäeval eelistatavalt
rahvaluuleliigist ja selle territoriaalselt määratlemisest: (näiteks Karksi
regilaulud). See on ka õigustatud, sest eesti klassikaline pärimus on:
suulise leviku tõttu väga selgete regionaalsete erijoontega
oma olemuselt ühe sotsiaalse rühma - talurahva - kultuur
kirja pandud rahvaluule liigikeskse määratlemise ajastul.
Pärimusrühma määratlemisel ei ole määrav mitte rühma liikmete hulk, vaid
annaabi.ee 
