Henrik Visnapuu
vireleb pattude ja pahede keskel. Poeemis küsitleb ta issandat, miks on ta loonud inimesele
võimaluse teha halba iseendale ja teistele samas kui issand ise on jalutu, käsitu, silmitu,
kõrvutu, suuta ja kõhuta, ninatu.
Issand, ma ei mõista üldse, miks sa oled annud
Inimeste lastel´ käed.
Et see õnnetuseks, et see hukatuseks,
Issand, seda kas sa näed!
Miks mina haistma pean kõige sündimist, kadu
Raipeid ja roose,
Määndumist, õitsemist, astuma rögaste radu
Tuberkuloose.
Sina aga, Issand, sa kes? Oled ninatu.
Poeemi lõpus jõuab ta avastuseni, jumal on kõik temas endas ja looduses.
Jalad ja käed ja silmad ja kõrvad ja nina,
Suu minu, meeled- see kõik olen mina!
Sina, keda otsisin, Issand see kõik olen mina!
Käokübara kellad ja taeva sina!
Väljaspool silmi ja käsi ja kõrvu ja jalgu.
1920. aastal avaldab ta veel ühe luulekogu, mille pealkirjaks on ,,Käoorvik. See sisaldab kirju