Isa Goriot teose analüüs
Goriot elas proua Vaquer'i pansionaadis 1819.
aastast, pärast äritegevusest loobumist. Ta oli olnud nuudlikaupmees. Alguses oli ta rikas, elas
uhkemas korteris ja maksis siis tuhat kakssada franki kostiraha. Isa Goriot'l oli siis rikkalik
garderoob, suurkaupmehe hiilgav varustus, kaks ketikestega ühendatud lipsunõela,
kummagisse raamitud suur briljant. Ta kandis rukkilillesinist frakki ja ripatsitega kuldketti
ning ta vahetas igapäev valget pikeevesti. Lisaks oli tal veel kullast tubakatoos, milles oli
kiharaid sisaldav medaljon. Teose lõpuks oli ta vaene, kolis teose jooksul aina halvematesse
korteritesse ja teose lõpuks suutis ta maksta toidu ja toa eest vaid 45 franki. Ta oli veidi
matslik, enda suhtes kokkuhoidlik ja ennastohverdav, kuid oma tütarde heaks tegi ta kõike. Ta
tegutseski selle nimel, et ta tütred oleksid õnnelikud. Tema põhiprobleemiks on see, et ta on
kogu oma elu pühendanud oma tütardele ja nende heaolule, kuid ta tütred ei hooli oma isast
üldse