· Esimene vesipiip meisterdati enam kui 500 aastat tagasi Indias kookospähklikoorest. · Vesipiip oli karmis islamireligioonis pea ainukeseks lubatud inimlikuks nõrkuseks. · 9.-20. saj muutus vesipiip populaarseks ka Euroopas. · Saavutas erilise populaarsuse aastatel 1923-1940. · Vesipiibul on olnud väga tähtis roll isegi diplomaatilistes suhetes. · Türklased täiustasid oluliselt vesipiibu ehitust ja tehnoloogiat ning lisasid kaunistused ja graveeringud. · Spetsiaalsete tubakaseadustega määrati öra reeglid ja rituaalid mida vesipiibu tõmbamisel pidi järgima. Kultuur · Vesipiip on levinud kõigis araabiamaades. · Araabiamaades ei kutsuta iial "piibutama" võõrast inimest, keda ei usaldata või ei peeta sõbralikuks. · Araabiamaades peetkase eakamate tõmbajate seas parimaks musta, nn. "mee" tubakat. · Nooremad eelistavad rohkem Egiptuse ja Bahreini mahedamaitselist õuna - või kirsitubakat. · Mõnes riigis tuuakse restoranides lauda vesipiip peale
Tõeline revolutsioon toimus aga tõepoolest Türgis, kus aastasadade vältel kujunes vesipiibu tõmbamisest kultuuri osa koos rikkalike traditsioonide ja rituaalidega. Türklased täiendasid oluliselt vesipiibu ehitust ja tehnoloogiat ning lisasid kaunistused ja graveeringud. See ei olnud kaugeltki mitte ainult tarbeese, vaid tõeline kunstiobjekt. Erilise populaarsuse saavutas piip Murat IV valitsemisajal (1623 -40). Siis hakati tänapäevaseid vesipiipe ametlikult tootma ja spetsiaalsete tubakaseadustega määrati ära reeglid ja rituaalid, mida vesipiibu tõmbamisel pidi järgima. Kõik piibuga seonduv käis kindlate reeglite järgi ning isegi tubaka süütamiseks ja kustutamiseks olid oma kindlad õpetussõnad. Kui märgati kedagi, kes seda õigesti ei teinud, kutsuti süüdlane korrale. "Tee enesele ja oma pühitsetud piibule see teene ja osuta au, et puhud sütele oma hingeõhku, et neid hõõgvel hoida," seisis kirjas näiteks piibutõmbamise õpetuse lõpus.