"Vesi" Toomas Raudam
raamat oli nii isearaliku nurga alt, et ta nagi ka seda, mida poleks tohtinud
naha.
Ujumine sobis- Passi-poisile nagu raamatu lugeminegi. Kui jatta
korvale see, et .-uks oli tervisele hea, teine halb ja et molemad koos
moodustasid selle, mida vois tinglikult nimetada Passi-poisi eluks (eluks
ilma emata, ilma meieta), sUs polnud neil tegevustel suurt vahet. Passi-
-
poiss elas selles,mis oli eluks kolbmatu raamatus ja vees. Vaid seal
ttmdis ta ennast hasti, iseendana.
Tema kaed olid labidad, ta uuristas vett nagu mutt mulda; lugedes on
meie silmad latemad, mis valgustavad koobast, kuhu me oma ullatuseks
oleme sattunud, oleme seda kartnud ja tahtnud, nuud on see juhtunud:
oleme pool-sumud, pool-elus.
Pikematel distantsidel tombas Passi-poiss ennast konksu, vottis
katega jalgade umbert kmni ja vajus basseini pohja. Ta oli vasinud, ta
puhkas vee all; suust tousid mullid. Tal oli seal hea olla! Nii ka lugemisega:
annaabi.ee 
