Teater läbi oma ajaloo
7
Kokkuvõte
Teater oli kultuuripoliitikas tähtsal kohal nii nõukogude ajal ja on säilistanud olulise positsiooni
ka pärast seda. Kunstiajaloolane Jaak Kangilaski väidab, et kultuuripoliitikal on kaks
võimalikku vormi: monarhistlik ja liberaalne. Nõukogude kultuuripoliitika on monarhistlik ning
seda on Kangilaski iseloomustanud järgmiselt: olulised on traditsioonilised institutsioonid,
kunstielu on organiseeritud hierarhiliselt ja tsunftilaadselt (oli ju loomeliitu saamine kunstniku
peaaegu et ainuke ametliku tunnustamise vahend). Valdav enamik inimesi on passiivsed
kultuuritarbijad, kellel puudub omaalgatus ja tegevusvabadus (Kangilaski 1998). Teatripoliitika
puhul kehtivad enam-vähem samad tunnused ka täna: kui räägitakse teatrist, siis mõeldakse
selle all tavaliselt mõnda riigi- või munitsipaalomanduses olevat kutselist teatrit,
finantseerimine on endiselt maksimaalselt tsentraliseeritud ning eraalgatust teatri tegemisel peab