Ajaloo õpimapp
osutub. Kui ´´vaenulikuks´´ võis arvestada Siberi ja vangilaagriga.
Kõigi asjaolude koosmõjul ei saagi Stalini-aegses Eestis mingist tõelisest, s.t.
normaalsest kultuurielust rääkida. Loodi võimsaidmaale (nt. Treumani-Karruse ,,Traktoristide
üleskutse sotsialistlikuks võistluseks", 1952), lennukat luulet (nt. Juhan Smuuli ,,Poeem
Stalinile", 1949) ja propagandast nõretavaid filme (nt. Herbert Rappopordi ,,Elu tsitadekkus",
valminud ,,Lenfilmis" 1947).Tervikuna on neid raske pidada kunstiteosteks, pigem
kurioosumiteks.
Kui 1950ndate keskpaigas jäik stalinism läbi sai, siis kultuurielus see kohe ei
avaldunud. Kunstnikud ja kirjanikud olid ettevaatlikuks tehtud ning keegi ei saanud kindel
olla, et ´´pakane´´ ootamatult tagasi ei tule. Pilt hakkas muutuma alles 1960ndail aastail, kui
tegevusse astus uus, juba Eesti NSV-s sündinud või vähemalt üles kasvanud põlvkond, kes ei