Religiooni ja ateismi ajaloost Eestis
Henriku karm-leebe käsitluslaad
otsib õigustusi vägivallale Kristuse nime vaenlaste vastu. Veriseid tegusid õigustab ta harilikult väga
inimliku motiiviga, kättemaksuga, ja sugugi mitte alati ema Maarja või tema poja solvamise eest.
Henriku klassikaline ja teoloogiline haridus oli tagasihoidlik, oma seisundilt oli ta
kihelkonnapreester. Ta on kasutanud preestri tavalisi liturgilisi käsiraamatuid, vulgatat ning mingit
rooma luuletajate tsitaatidekogumikku. Ta oli tegevvaimulik, kel ei olnud sügavamat teoloogilist,
filosoofilist, kirjanduslikku, ajaloolist, juriidilist ettevalmistust ega huvi. Ta pöördub selle allika poole,
mis talle igapäevaselt kõige lähemal on- piibli ja liturgiliste käsiraamatute poole. Tihti arvatakse, et
kroonika on ülesehitatud Augustinuse kahe riigi kontseptsioonist, aga see on ebatõenäoline, sest see,
mis oli Augustinusele keskne ja oluline, see Henrikut ei huvitanud ja kroonikas ei kajastu. Tema