Kirikute ja kloostrite teke ning tegevus keskaegses Eestis
kõikidesse kohaliku elu valdkondadesse.
Nimeliselt on Eestimaaga seonduvatest munkadest esimesena mainitud Fulcot, kelle Lundi
peapiiskop Eskil umbes 1165. aastal Eesti piiskopiks määras. Siiski algas Vana-Liivimaa
allutamine relva jõul kümmekond aastat hiljem, kuid ka sellesse olid algusest saadik kaasatud
mungaordude liikmed. Kloostriordudest, kes otseselt oma isikliku osalusega sakslaste
idaekspansiooni misjoni ja koloniseerimispoliitikaga toetasid, tuleks esimesena nimetada
tsisterlasi. Dünamünde klooster oli esimene kloosterlik (rajatud 1205-1208) institutsioon,
millele tuginedes tsistertslased oma ekspansiooni ka Eestimaale laiendasid ja siia kloostreid
rajama asusid.
Vanim nende hulgas oli Kärkna (asutatud 1228), järgnesid Tallinna (1249), Lihula (1275-
1285), Padise (1317) ja Tartu (mainitakse esmakordselt 1345).
Eestimaa kristianiseerimisel erilist aktiivsust üles näidanud dominiiklased rajasid
esmakordselt oma kloostri Tallinna Toompeale 1229
annaabi.ee 
